Marina Kaljurannaga

Haridus: Tartu Ülikool | Eesti Diplomaatide Kool | Fletcher School of Law and Diplomacy, Tufts Ülikool

Senine karjäär: Suursaadik Iisraeli, Suursaadik Venemaal ja Kasahstanis, Suursaadik Ameerika Ühendriikides, Mehikos ja Kanadas | Välisminister | Presidendikandidaat 2016 | Globaalse Küberstabiilsuse komisjoni juht

Autor: Piret Kuusik

Kuupäev: 20. november 2017

Intervjuu kuupäev: 13. november 2017

Globaalse Küberstabiilsuse komisjoni juht

1. Millega hetkel tegelete? 

Ma juhin rahvusvahelist küberstabiilsuse komisjoni, kuhu kuuluvad 28 volinikku erinevatest riikidest, erinevate kogemuste ja taustaga. Nende seas on näiteks Harvardi Ülikooli professor Joseph Nye, Ameerika endine esihäkker Jeff Moss, erasektori esindaja Venemaalt kui ka akadeemik Hiinast. 

2. Alustasite oma karjääri Välisministeeriumis. Kuidas Te sinna sattusite?

Minu esimene töökoht välisministeeriumis 1991. aastal oli Pressi ja Meedia osakonnas, kus tegin pressiülevaateid tollasele välisministrile Lennart Merile.  Kuna valdan vene keelt emakeelena, siis lugesin iga hommiku venekeelseid ajalehti ja kirjutasin nendest kokkuvõtteid. Samasugust tööd tegid talle ka mitmed teised erinevatest keeltest nagu soome, prantsuse ja saksa keel. 

1991. aastal oli välisministeerium täis noori inimesi kellel oli võimalus uut riiki luua. See oli väike sõpruskond, kuna Lennart Meri otsustas, et ta ei kasuta ühtegi nõukogudeaegset diplomaati ning nii ta alustas uute inimestega. Siis ei olnud meil veel selgust, et sama aasta augustikuuks on meil oma riik. Ma olin tollal Välisministeeriumi 21. töötaja. Tänaseks on Välisministeeriumis üle 600 töötaja. 

3. Mida kujutab endast diplomaadi amet ning mis on suurimad valearvamused antud ameti kohta? 

Suurim valearvamus on, et diplomaadi elu on väga glamuurne- suured peod ja uhked kleidid. Tegelikult on diplomaadi elu väga sarnane ametniku omaga, kus peab palju kirjutama, informatsiooni analüüsima ja suhtlema. See on väga süsteemne töö ja palju on arvuti taga istumist. Mis teeb selle ameti eriliseks on, et kuskil pool oma karjäärist töötad välismaal.

Minu karjääris on olnud lisaks keskkonna muutumisele ka oluline roll teema muutumisel. Eesti Välisministeerium on väike ja me ei saa lubada omale eriala spetsialiste, kes tegelevad ainult mingi kindla teemaga- kas siis julgeolek, arenguabi, keskond näiteks. Eesti diplomaadid on generalistid ning peavad omama oskust kohandude ja töötada uute teemadega. Ma olen praegu 55-aastane ja olen pidanud iga kolme-nelja aasta tagant midagi uut juurde õppima. Ma alustasin pressiosakonnas, siis töötasin juristina, seejärel konsulina, siis olin asekantsler kaubandus- ja arengukoostöö osakonnas. Osalesin Eesti liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Selle järel juhtisin Eesti liitumist Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (inglise keeles OECD- toim.). Valdkondi, millega olen töötanud on olnud väga palju. 

4. Millised oskused on Teid aidanud diplomaadi ameti juures ning kuidas kohandute uue keskkonna ja teemaga? 

Suursaadikuna uues riigis on algus ikka raske. 

Ma püüan palju selle riigi kohta enne teada saada, aga katsun ka palju inimeste, kellega kohtun, kohta teada saada. Ma usun, et inimlik lähenemine on väga oluline. Näiteks, kui ma kohtusin John Kerry’iga (USA Välisminister 2013-2017- toim.) siis teadsin, et tal on koerad. Ma ei alustanud juttu koertest, kuid keset kohtumist küsis ta minu käest, et kas ta võib oma koera, kelle nimi on Diplomaat, sisse kutsuda. Ta teadis, et olen ka koerainimene ja muidugi ei olnud mul selle vastu midagi. Nii, et ka tema oli minu kohta uurinud.  Selline väike asi tekitab hoopis teise tasandi. 

Teiseks- suhelda, suhelda, suhelda. Kontaktid algavad esimesest kohtumisest ja diplomaadina pead kohe hakkama kontakte looma. Kontaktide loomine on suur töö, eriti kui esindad väikeriiki, sest Suurbritannia Suursaadikuga tahavad kõik rääkida. Ainuke lahendus ongi lihtsalt juurde astuda ja ennast tutvustada. Networking juhtub ainult läbi julge pealehakkamise. Minu arvates pole midagi hullemat kui diplomat, kes ei soovi suhelda. 

Naistel on diplomaatias selles suhtes eelis, sest naised jäävad meelde. Näiteks, kui ma olin Moskvas suursaadik oli seal 141 meesdiplomaati ja mina. See tähendab, et jäin kõigile meelde, sest ma olin ainuke naine. Seda eelist tuleb maksimaalselt ära kasutada. 

Kolmandaks on oluline püüda teisest osapoolest aru saada, et miks ta just nii mõtleb. See ei tähenda nõustumist, aga kui mõistad miks teine just nii käitub, siis saad oma seisukohti paremini selgitada. 

6. Olite suursaadik Moskvas 2007. aastal, mil Eesti-Vene suhted olid väga pingelised. Mida Te õppisite sellest kogemusest? 

Kõigepealt, me räägime kolmest aastast ja see on väga pikk aeg. Mäss Eesti Saatkonna ümber Moskvas toimus ainult nädala. 

Eesti-Vene suhted on alati olnud erilised, kuna oleme naaberriigid ja naaberriikide suhted on alati erilised. Suhted olid juba keerulised 2005. aastal ja juba siis puudus usaldus ja lugupidamine. Mida saab suursaadik sellises olukorras teha? 

Kuna vene keel on minu emakeel siis ma proovisin maksimaaselt suhelda tavaliste inimestega ja selgitada, et Eesti on normaalne riik. Suhtlemine pressiga oli väga oluline, kuna oli vaja jagada objektiivset informatsiooni. 

Ma arvan et diplomaadi tööd on kerge teha kui tead, et teed õiget asja. Minul on väga vedanud, et ma ei ole pidanud rääkima midagi millesse ma ei usu. Keeruline on olukord kui tekib konflikt isiklike ja valitsuse eesmärkide vahel ning tean ka diplomaate, kes on selle pärast tagasi astunud. 

Viimaks on oluline, et säilitad rahu ja tasakaalukuse. Oma magamistoas võib nutta ja hüsteeritseda, aga välja ei tohi seda kindlasti näidata. Naeratus näol tuleb selgitada oma teemasid, isegi siis kui need on väga keerulised. 

5. Milliseid oskuseid soovitaksite noortel arendada, kui neil on huvi saada diplomaadiks? 

Eriala teadmised on väga olulised, kuid Välisministeeriumi praktika on näidanud, et väga erineva taustaga noored on ka edukad diplomaadina. 

Soovitan kindlasti elada ja õppida välismaal. See kogemus võimaldab teha omale selgeks, et kas välismaal elamine on sobiv just sulle. Välismaal töötamisel on omad raskused- ei saa tihti suhelda oma perekonnaga ega sõpradega, keskkond uus jne. 

Oluline on arendada oma suhtlemisoskust. Suhtlemine on küll õpitav, kuid kui ei ole julgust inimestega rääkida ja on sisemiselt vastukarva siis ei ole diplomaadi amet just kõige õigem. 

Viimaks oskus kohanduda ja suures koguses informatsiooni omandada. Diplomaadi ametis on vaja iga paari aasta tagant midagi uut juurde õppida, kuna diplomaadina ei esinda sa ainult ühte valdkonda, vaid kõiki ja suursaadikuna peavad sul olema vastused hariduse, tervishoiu ja sotsiaal küsimustele. See ei tähenda, et peab just kõike teadma detailselt, kuid peab olema üldine arusaam ja ülevaade, kus informatsiooni veel juurde saab.  

6. Kuidas olete diplomaadi töö ja pere kokku toonud? 

Väga palju mõjutab välismaal töötamine ka perekonda ja tuleb väga põhjalikult läbi mõelda kas sinu perekond on selliseks muutuseks valmis. Kas ollakse valmis, et osa perekonda jääb maha või abikaasa saadab oma diplomaadist abikaasat? Kas oleme valmis oma lapsi sellest läbi panema ja ootame, et nad käiksid koolis, trennis, oleksid aktiivsed ja lisaks veel väga edukad? 

Perekonna ja töö ühildamine on juba keeruline kui elada ühes ja samas linnas. Kui minu lapsed olid väikesed siis oli see suur logistika. Nüüd, kui tõstame kogu selle perekonna uude keskkonda ja keelekeskkonda siis see muutub ikka väga keeruliseks. 

Sammud oma karjääris rääkisin esmalt läbi oma abikaasaga. Läbi aastate oleme katsetanud väga erinevaid mudeleid. Kui ma olin Soomes konsul siis minu abikaasa võttis isapuhkuse ja oli Kristjaniga, meie pojaga, aasta kodus. Ma julgen kindlalt väita, et selle aasta jooksul tekkis nende vahel tugev side, mida lapsega kodus olemata ei teki. Ameerika Ühendriikides ja Moskvas olin ma üksinda. Lapsed olid suured, aga abikaasa tugi oli väga oluline. Tema hoolitses perekonna eest, et mina saaksin karjääri teha. Ma ei tea kui paljudel see õnnestub. Mina olin valmis tagasi tulema, kui meie mudel ei oleks töötanud. Minu lapsed on väga tublid olnud ja minu abikaasa on olnud lihtsalt super. 

Kõigil ei pea olema abikaasa tugi. Võivad olla ka vanemad, sõbrad, kolleegid, aga kõigil peab olema mingi tugi, kas siis kui laps on haige või on lihtsalt vaja kasvõi muret kurta. 

Kuid tänapäeval ei ole perekonna küsimus ainult diplomaatide mure, sest mitmed elukutsed nõuavad välismaal töötamist- on see siis Soomes või mingi muu koht. 

7. Enne Moskva sündmusi olite pigem diplomaat kulisside taga, kuid pärast Moskva sündmusi sai Teist avalik figuur. Kuidas see Teie elu muutis ja kuidas Te sellega hakkama saite? 

Mulle ei meeldi olla avaliku elu tegelane ja diplomaadina olen alati eelistanud olla kulisside taga. 

Näiteks, mulle ei ole kunagi meeldinud avalikud esinemised. Ma ikka kipun pabistama ja mitmeid korda oma kõnet ümber kirjutama. Aga mingi hetk sa õpid selle tundega elama ja hakkama saama. 

Minu avalik profiil on tekitanud suurema huvi diplomaatide töö ja elukutse vastu. Ma olen palju ergutanud meie diplomaate koolides käima ja rääkima meie tööst. 

8. Mis raamatut loete praegu ja mis raamatud on Teid mõjutanud?

Hetkel loen kahte raamatud. Üks on Donna Brazile "Hacks: The Inside Story of the Break-ins and Breakdowns That Put Donald Trump in the White House” ning teine raamat on Joe Bideni “Promise me, Dad: A Year of Hope, Hardship and Purpose”. Mõlemad raamatud käsitlevad Ameerika Ühendriikide eelmise aasta presidendivalimisi. 

Mulle väga meeldivad elulood, eriti just vägevate naiste elulood. Lapsena lugesin Alexandra Kollontaist. Ma lugesin väga suure huviga Condoleezza Rice, Hillary Clintoni ja Madeleine Albrighti elulugusid. 

9. Täna Te ei ole enam Eesti Välisministeeriumis diplomaat, vaid töötate rahvusvahelisel tasandil küberjulgeolekuga. Kuidas kohandusite sellise muutusega ning mida olete õppinud sellest karjäärimuutusest? 

Jah, see on olnud suur muutus. Töötasin Välisministeeriumis 26 aastat ja ei osanud ette kujutada milline on elu väljaspool. 

Hetkel on minu esimene aasta väljaspool välisministeeriumi, nii et eks pean leidma selle õiga tasakaalu veel, aga juba välisministeeriumis töötasin küberjulgeolekuga ning seega on ei ole see teema ega ka inimesed mulle uued. 

Küll aga tänane töökorraldus on lubanud pühenduda südamelähedastele teemadele Eestis- naised, integratsioon, välispoliitika. Ma püüan palju külastada koole, Ida-Virumaad. Täna saan võtta vastu rohkem kutseid kui seda varasemalt. 

10. Välispoliitika kipub ka tänapäeval olema meeste poolt domineeritud ala. Kas Teil on soovitusi kuidas ennast naisena meeste poolt domineeritud keskkonnas mugavalt tunda?

Viimase paarikümne aasta jooksul on väga palju muutunud ja selle muutuse on toonud just kaasa USA välisministrid Madeleine K. Albright, Condoleezza Rice ja Hillary Clinton.  

Kõige olulisem on enesekindlus. Mina ei ole oma elu jooksul kohanud, et keegi suhtuks minusse halvemini, sest olen naine. 

Julgus on ka väga oluline. Julgus oma seisukohti esitada ja küsida küsimusi. Tavaliselt naised küsimusi ei küsi arvates, et nad ei oska küsida. Tegelikult aga kui oled kaks-kolm esimest küsimust ära kuulanud siis saad aru, et need küsimused ei ole grammigi paremad. Naised peavad hakkama küsimusi esitama. 

Naised peaksid ka rohkem üksteist toetama. See ei tähenda, et me peaks naisi valima. Küll aga kui märkad, et teisel naisel on mured ja ta vajab abi siis on vaja toetada. Kasvõi jagades oma kogemusi kuidas sarnane mure sai lahendatud. Sellest võib olla suur abi. 

11.Väljanägemine dikteerib paljusti naispoliitikute ja professionaalide mainet. Milliste meetemte abil saame seda perspektiivi muuta, nii et naisprofessionaale hinnataks meie analüüsi ja ettepanekute eest ja mitte selle eest millist kotti me kanname? 

See on keeruline teema. Presidendi kampaania olin tihti dilemma ees: kui ma vastan küsimustele oma koti kohta siis ma olen kergemeelne, sest mul on huvi kottide vastu. Kui ma ei vasta siis ma olen ülbe. 

Palju sõltub kuulajatest ja ajakirjanikest. Ajakirjanike seas on ka palju naisi, kes võiksid näidata eeskuju. Kui tahate rääkida moest siis räägime moest sisuliselt, mitte ainult viisil, et klikke juurde saaks. 

Oleme ka valikulisemad küsimuste osas, mida naistelt küsitakse. Miks küsime naistelt kuidas ta kasvatab oma lapsi? Miks me seda meestelt ei küsi? 

Samamoodi ka meie sõnade kasutuse osas. Meil on naispeaministrid, aga meil ei ole meespeaministreid. Püüame ka ise seda vahet vähendada ja kasutame sõna peaminister.  

Ja kui keegi on kenasti riides, siis kiidame ka meest, et tal on kena ülikond, lips või huvitav välimus. Püüame ise ka seda vahet ära kaotada. Räägime välimusest mõlema sugupoolega.

12. Mis on mõned tuleviku trendid välispoliitikas? 

Suures koguses informatsiooni analüüsimine. Kui vanasti oli probleem, et kust saada informatsiooni siis tänapäeval on väljakutseks suure koguse informatsiooni analüüsimine ning valik- mis on oluline, mis on tõene ja mis on vale.